⚛️Kvantmüsteeriumid ja meele olemus✨

Eelmises osas rääkisime valguse kvantmehaanikast ja laine-osakeste duaalsusest – kus see käitub nii laine kui ka osakesena sõltuvalt sellest, kuidas me seda vaatleme. See ei ole ainult ulme – see on peamine tõde, mis määratleb ümber meie arusaama tegelikkusest!🌟

Topeltpiluga katses levib valgus kui laine, kui seda ei vaadelda, tekitades ekraanil interferentsimustreid. Kuid hetkel, kui me seda jälgime, laine "variseb kokku" ja valgus toimib nagu üksikud footonid, mis tabavad konkreetseid punkte. Justkui muudaks vaatlemine ise reaalsust.

See katse kinnitab aegumatuid tarkusi, mida on leitud Hermetismi ja Hinduismi filosoofiatest. Mõlemad traditsioonid räägivad meelest kui reaalsust kujundavast põhijõust.

Hermetismi tarkus ütleb meile, et "Kõik on meel", mis tähendab, et universum ise on olemuselt mentaalne ja reaalsuse kujundab teadvus.

🪷Sarnaselt räägib Advaita Vedanta Hinduismis vaatleja ja vaadeldava vahelisest ühtsusest, mis viitab sellele, et

👉👉✨Universumi tõeline olemus on üks teadvus, mis kogeb ennast erinevate vormide kaudu. ✨👈👈

Kvantmehaanika, eriti topeltpiluga eksperiment, toob need iidsed ideed teaduslikule territooriumile. Asjaolu, et vaatlemine – mõistuse teadvustamise toiming –

võib mõjutada valguse füüsilist käitumist, viitab sellele, et meel või teadvus ja mateeria on omavahel tihedalt seotud. Samamoodi nagu iidsed õpetused viitavad sellele, et meie mõtted ja teadlikkus kujundavad tegelikkust, näitab kvantfüüsika, et teadvus mängib aktiivset rolli universumi käitumises.

Ja valgus ei suhtle ainult passiivselt – see mõjutab mateeriat ennast! "Fotoelektrilise efekti" korral löövad footonid (valgusosakesed) metallpindadelt elektrone, põhjustades

⚛️KVANTHÜPPED⚛️

Kvanthüpe viitab osakese, näiteks elektroni, äkilisele üleminekule aatomis ühelt diskreetselt energiatasemelt teisele. See protsess toimub ilma vahepealseid energiaseisundeid läbimata – see on hetkeline, mistõttu nimetatakse seda "hüppeks".

Lihtsamalt öeldes toimib see järgmiselt.

- Aatomi elektronid hõivavad teatud energiatasemeid või *orbitaale*. Need tasemed on kvantiseeritud, mis tähendab, et elektronid saavad eksisteerida ainult teatud energiate juures, mitte nende vahel.

- Kui elektron neelab energiat (sageli footonist, valgusosakesest), võib ta “hüpata” kõrgemale energiatasemele.

- Kui elektron kaotab energiat (sageli

kiirgades footoni), võib see "hüpata" tagasi madalamale energiatasemele. See on energia kadu.

Põhiidee on see, et hüpe nende tasemete vahel toimub kohe – järkjärgulist üleminekut ei toimu. See käitumine on kvantmehaanika jaoks põhiline ja aitab selgitada paljusid aatomi- ja molekulaarnähtusi, näiteks seda, kuidas aatomid kiirgavad valgust ainult teatud lainepikkustel (värvides).

Laiemas mõttes kasutatakse "kvanthüpet" sageli metafooriliselt, et kirjeldada mis tahes olulist, äkilist muutust või transformatsiooni, lähtudes osakeste käitumisest kvantsüsteemides.

See tekitab küsimuse. Kui on nii nagu aegumatud tarkused väidavad “Nii nagu all, nii ka üleval, nii nagu sees, nii ka väljas!” /”As above so below, as within so without!” Ehk teisisõnu mikrokosmos on makrokosmose peegeldus.

👉👉Kas meil on sellisel juhul võimalik oma orbitaalne "kvanthüpe" teha? Kasutada Valgust ja mõistuse jõudu, et hüpata iseenda erinevatele versioonidele ja ajajoontele??👈👈

Jah, 100% on!

✨ Kvantmehaanikat iidse tarkusega sidudes leiame, et teaduse ja vaimsuse eraldamine on hiljutine sotsiaalne trend – alles viimased paarsada aastat. Mõlemad näitavad meile, et vaatlus – mõistuse kohtumine mateeriaga – kujundab reaalsust ennast. Valguse tõeline olemus peegeldab meie enda meele mõju kosmosele see on justkui tants energia ja mateeria, teadvuse ja tõenäosuse vahel!!

Vaata eelmist osa siit.

Vaata kolmandat osa siit.