Üks mu hea kolleeg ütles kord: "Distsipliin on enesearmastuse kõrgeim vorm." Need sõnad maandusid minus pikalt ja inspireerisid distsipliini sügavamalt uurima ja sellest kirjutama.
Minu jaoks on distsipliin olnud läbiv väljakutse kogu elu. Lapsena oli jube nõme hommikul vara tõusta ja üle kilomeetri läbi jääst ligase pimeda Lasnamäe kooli poole vantsida, korraliku kõrvitsa raskune seljakott seljas. Õhtused kodutööd, trennid, korras tuba, tehtud voodi ja kõik muu. Ei saanud tol ajal sellest absoluutselt aru. Täna tagasi vaadates mõistan, kui oluline osa on distsipliin meie igapäevaelust. Ja ausalt? Ema ja isa — aitäh.
Vastuseis distsipliinile on mul endiselt alles ja nõuab kestvat eneseületust. Ma usun, et see jääbki nii. Sest inimese loomulik olek on kaose ja mugavuse poole. Kord ja distsipliin nõuab alati eraldi panustamist, see ei teki niisama. Kui lasta kõigel kergusega minna, on kaos väga kiirelt meie elus kohal. Uskumatult kiirelt. Proovi kuu aega oma korterit mitte koristada, kui ei usu.
## Distsipliin tõstab eneseväärtust ja enesekindlust
Pool aastat tagasi esitasin endale väljakutse: 200 kätekõverdust, kükki ja kõhulihast 30 päeva järjest. Ühel õhtul jõudsin pikalt reisilt väsinuna kella kahe paiku koju. Pool unes, voodis meenus, et tänane lubadus on täitmata. No ei saanud magama jääda, südametunnistus on ju tõsine...
Read MoreAsse Sauga Blogi
